Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised (Laciniata s. Microjugata), samasoonelised e. suursamasoonelised (Jugata s. Macrojugata) ning erisoonelised (Frenata). Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks, kuid see jaotus on suvaline ja ei järgi liblikate süsteemi.

Liblikaliste selts on suhteliselt noor, vanimad fossiilsed liblikad on leitud tertsiaari lademetest. Süstemaatiliselt on liblikalistele lähimaks putukaseltsiks ehmestiivalised (Trichoptera).

Liblikate kehapikkus ulatub paarist millimeetrist 6 ja isegi enama sentimeetrini, tiibade siruulatus varieerub piirides 3 mm kuni 30 cm.

Välisehitus

Liblikate keha on putukatele tüüpilise lülistusega, pea, rindmik ja tagakeha on selgesti eristatavad. Kogu keha on kaetud rohkem või vähem tihedate karvade või soomustega.

Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Imilondi pikkus on väga erinev, valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned surulased) on see sageli täiesti kadunud, sellal kui troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini.

Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks eistekedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Erandlikud on pikktundelkoilased (suguk. Adelidae), neil on tundlad kehast mitu korda pikemad. Tundlaid on väga mitmesuguse kujuga. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Sageli esineb tundlate kujus suguline dimorfism - isaste loomade tundlad on keerukamad. Näiteks kevadpaabusilma (Eudia pavonia) isaste tundlad on topeltkamjad, emaste omad aga niitjad.

Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid - kannuseid. Mõnikord (näiteks isastel koerlibliklastel) on eesjalad tugevasti redutserunud.

Tiibu on liblikatel kaks paari, harva on tiivad nii lühikesed, et loomad on lennuvõimetud (näiteks emased külmavaksikutel ja tupslastel, paljudel emastel märslastel). Lõugadega liblikatel ja samasoonelistel on tiivad sarnase soonestuse ja kujuga, erisoonelistel aga on tagatiibadel vähem sooni kui eestiibadel. Tavaliselt on samasooneliste eestiivad tagatiibadest laiemad ja enamasti ka pikemad, kuid leidub ka selliseid liblikaid, kelle tagatiivad on eestiibadest laiemad (näiteks sambliklased). Tiivad võivad olla ka sagarateks jaotunud, näiteks liblikatel sugukondadest Alucitidae ja Pterophoridae. Tihti esinevad tiibadel ka pikemad või lühemad jätked - siilakud, tuntuim selline liik on pääsusaba (Papilio machaon). Paljudel väikestel liblikatel on tiivad muutunud kitsasteks, lantsetjateks ning ääristatud pikkade narmastega. Lennu ajal ühendatakse tiivapaarid tagatiival paikneva vastava oga - kidaharjase - abil kokku, millega tagatakse nende sünkroonne töö. Lõugadega liblikatel, samasoonelistel ning päevaliblikatel kidaharjast pole.

Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate soomustega, mis paiknevad pooleldi üksteise peal nagu katusekivid. Soomused moodustavad tavaliselt tiibadel rohkem või vähem keerukaid mustreid, ühevärviliste tiibadega liblikaid ei ole eriti palju. Tiivasoomuseid on kahte tüüpi: pigmentsoomused, mille värvus tuleb mõnest värvainest ning optilised soomused, mis murravad valgust. Just optilistest soomustest tekib näiteks isaste kiirgliblikate tiibadele omane võime olla teatava nurga alt vaadatuna violetjalt kiirgavad. Lisaks neile kahele tüübile esineb veel ka lõhna (androkoniaal-) soomuseid, mis sisaldavad lõhnaaineid ning mille eesmärk on vastassoost liigikaaslaste ligimeelitamine. Harva esineb tiibadel soomusteta alasid, kuid ka selliseid liblikaid tuntakse - näiteks lottsurud (Hemaris) ja klaastiiblased (Sesiidae).

Liblikate tagakeha on ilma jätketeta silindrikujuline või mingitpidi lapik moodustis. Mõnikord võivad tagakeha seljal esineda karvatutid, mis on muust karvastikust tugevamad. Osal liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid (kuulmiselundid). Isaste liblikate tagakeha koosneb kaheksast, emaste oma seitsmest nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid. Suguelundid on liigispetsiifilise kujuga, see takistab eri liikidesse kuuluvate loomade paaritumist.

Liblikate valmikute aktiivsus sõltub suuresti õhutemperatuurist ning valgusest. Päevaliblikad lendavad ringi ainult valgel ajal, hämarikuliblikate hulgas on aga lisaks ainult pimeduses lendavatele loomadele küllalt ka selliseid liike, kes on aktiivsed kas ainult valgel ajal või siis ööpäevaringselt. Õhutemperatuuri mõju on eriti selgelt nähtav ööliblikate puhul, külmadel öödel on liblikate aktiivsus madal. Mõned valmikuna talvituvad (näiteks satelliitöölane - Eupsilia transversa) või hilissügisel lendavad (külmavaksikud - Operophthera) liblikad suudavad lennata ka siis, kui õhutemperatuur on pisut alla 0°C.

Liblikate valmikud leiavad endale paarilise spetsiaalsete lõhnaainete - feromoonide abiga. Feromooni lõhna tajuvad loomad küllalt suure vahemaa tagant. Igal liigil on spetsiifilised feromoonid, see on üks põhjusi, miks eri liikidesse kuuluvad loomad omavahel väga harva kopuleeruvad. Pärast paaritumist hakkab emane loom varsti munema. Sellistel liikidel, mille valmikud ei toitu, toimub munemine suhteliselt lühema aja jooksul, kuna ka nende loomade eluiga on lühem. Tavaliselt munetakse munad toidutaime peale või selle lähedusse, mõne primitiivsema liigi puhul loobib emane munad lihtsalt lennu ajal laiali.

Munade areng võtab tavaliselt aega kuni paar nädalat, vaid munastaadiumis talvituvatel liikidel jääb muna munemise ja rööviku koorumise vahele mitu kuud. Liblikate röövikud on silindrilise kehaga, neil on olemas silmad ning tugevad haukamissuised. Keha eesosas on kolm paari jalgu ning tagapool veel 2 - 5 paari ebajalgu. Keha võib olla nii paljas kui kaetud kõikvõimalike ogade, karvatuttide või harjastega. Vastsete värvus võib olla hoiatav (mürgistest taimedest toituvate röövikute puhul) või vastupidiselt maskeeriv, siis meenutab looma keha muster seda substraati, millel ta elab. Varjatud eluviisiga röövikud võivad olla ka täiesti värvitud.

Liblikate röövikute toiduks on enamasti elavate taimede mitmesugused osad. Niisuguseid liike, mille röövikud söövad surnud taimeosi või mõnd muud orgaanilist ainet (riidekoi, kasukakoi jne) on üsna vähe. Tuntakse ka niisuguseid röövikuid, kes sobival juhul ründavad endast väiksemaid selgrootuid, enamasti teisi röövikuid, ja söövad neid. Röövikud võivad elada nii toidutaime peal kui kaevandada tema kudedes. Enamus liblikaid on oligo- või polüfaagid, monofaagseid liike on suhteliselt vähe. Röövikute eluiga ulatub mõnest nädalast mitme aastani, kuid mitmeaastase elutsükliga liblikaid on siiski üsna vähe. Paljudel liikidel on aastas mitu põlvkonda. Seejuures suureneb põlvkondade arv pooluste poolt soojemate alade poole liikudes. Mõnikord esineb röövikutel diapaus - st nad katkestavad ebasoodsate tingimuste tõttu mingiks ajaks toitumise, näiteks põua ajal. Vahel on diapaus oblgaatne.

Tuntakse nii eraklikke kui ka seltsivaid röövikud. Esimesel juhul muneb emane liblikas munad tavaliselt ühekaupa või väikeste kogumikena ning röövikud ei puutu üldse oma liigikaaslastega kokku. Isegi siis, kui kõik munad munetakse korraga, rändavad röövikud kiiresti laiali, näiteks niidukedrikul (Malacosoma castrense). Teisel juhul jäävad röövikud pärast munast koorumist kokku ning arenevad koos. Sageli ehitatakse siis ka ühine võrgendist "pesa" (näit. kasekedrik (Eriogaster lanestris), võrgendikoilased (suguk.Yponomeutidae)). Röövikud võivad koos elada ka võrgendit ehitamata, nagu näiteks koerliblika (Aglais urticae) puhul.

Liblikad on täismoondega putukad, seetõttu esineb neil liikumatu nukujärk. Liblikate nukud on muumianukud. Nukud paiknevad väga erinevates kohtades, kõige sagedamini siiski maapinnal kõdu sees. Mõnikord teeb vastne enne nukkumist veel siidniidist nn nukuhälli või koob tugeva kookoni. Paljude päevaliblikate nukud on kinnitatud taimede külge, nad kas ripuvad tagakeha tippu pidi pea allapoole (rippnukud) või on siidniidiga eelnevalt fikseeritud nii, et pea on suunatud üles ja tagakeha tipp on taime küljes (vöönukud). Liblikate nukud on praktiliselt liikumatud, nad suudavad häirimise korral vaid tagakehaga vehkida. Mõnikord on nuku tagakehasegmentidel taha suunatud ogakeste read, sel juhul suudavad nad ettepoole liikuda. Nukustaadiumi kestus ulatub kahest nädalast mitme aastani. Seejuures ongi nukk tavaliselt see arengujärk, mis elab üle ebasoodsa aastaaja (talve), valmiku, muna või röövikuna talvituvaid liblikaid on vähem.

Liblikad ja liblikamargid Tallinna Botaanikaaias

Värvikirevuse ja vormirikkuse tõttu on liblikad maailmas kõige paremini tuntud putukad. Liblikate seos taimedega on väga tihe, kuna taimedest või taimedel toituvad nii liblikate röövikud kui valmikud. Liblikatel on omakorda täita tähtis roll taimede tolmeldajatena. Looduses erinevate organismirühmade vahel valitsevatele suhetele tähelepanu tõmbamiseks ja loodushariduslike asutuste vahelise hea koostöö tulemusena eksponeeritakse 18.01. - 10.02. Tallinna Botaanikaaias liblikaid, kes on kogutud 5 mandrilt – Euraasiast, Aafrikast, Austraaliast ning Põhja- ja Lõuna-Ameerikast.

Maailmas on teada üle 165 000 liblikaliigi, neid ei leidu vaid igilumega kaetud aladel ja kõrbete kõige kuumemates piirkondades. Näitusel on üle 600 väga erineva suuruse ja tiivamustriga liblika, kes kõik on pärit Eesti Loodusmuuseumi kogudest. Liblikateemalised postmargid on aga TTÜ emeriitprofessori ja harrastusentomoloogi Kuulo Vimmsaare kogust. K. Vimmsaare markide väljapanekuid on mitmel filateelianäitusel hinnatud ka medalivääriliseks.

Näitusel botaanikaaias saame teada, et mõni liblikas käitub nagu rändlind, kes lendab talvituma lõuna poole. Seal selgub, millised liblikad ja miks nad jäljendavad teisi liblikaid või hoopis puulehti. Kuidas mürgised taimed võivad olla liblikatele päästeingliks või mis otstarvet täidavad väga liigirikka surude perekonna esindajatel tihti esinevad eredavärvilised tagatiivad, ka see selgub näitusel entomoloog Märt Kruusi koostatud selgitusi lugedes.

Tallinna Botaanikaaias õitsevad praegu rikkalikult ka mitmed troopilised orhideed, kes ei jää oma vormi- ja värvikirevuselt palju maha liblikatest. Praegusel sombusel talveajal, kui ka viimane lumeraas sulamas on, soojendavad südant nii liblikad kui taimed, kes botaanikaaia subtroopika- ja troopikakasvuhoonetes eksponeeritud on. Palmimaja taga on lume alt välja sulanud ka samblike, sammalde ja seente püsinäitus. Seal saab männikusse minemata teada, kuidas näeb välja meie tähtsaim ravimsamblik - islandi käokõrv ja kaasikut külastamata selgub olulise ravimseene - musta pässiku väljanägemine. Püsinäitusel on eksponeeritud kokku ligi 150 sambliku- ja samblaliiki. Eesti mitmetuhande liigiga seenestikust saab tutvust teha kümmekonna levinuma puitulagundava seene viljakehaga.

Kasutatud kirjandus:

http://www.tba.ee/andmed/liblikad.htm

http://www.zbi.ee/satikad/putukad/liblik/liblik_b.htm

http://rasi.lr.ttu.ee/~elmet/liblikad.html